Tallinn 2011 presents: 60 Sec

 

60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL


60”

21. sajandi esimesel kümnendil on tekkinud täiesti uusi aspekte inimkäitumises. Nii inimkonna kui üksikisiku, nii indiviidi- kui massipsühholoogia tasandil.

59”

Valmisolek ja võimalus olla 24/7 ahvikarja poolt vabatahtlikult täissülitatud, valmisolek ja võimalus 24/7 sihtida oma isiklikku süljelärakat möödakäija perseauku, valimatu globaalne foorum ja vabadus…

58”

…igal hetkel kuulata Microsofti audiologo või humoorika mobiiltelefonihelina saatel avalikkuse hinnangut ükskõik millisele inimliku olemasolu intiimsele aspektile on tülgastavam kui juust ja teised piimatooted lehmale.

57”

Praktiline meel on põhjustanud ühiselu traagilise lamenemise. Mul pole tahtmist ega häält rääkida kellegi teise nimel, veel vähem rahvahulgas seistes tõsta nürimeelselt rusikat tähtede külma pilgu poole.

56”

Ma lähen kinno, et saada vaadata kasvõi korraks peeglisse, mis ei valeta ega mõnita.

55”

Mitte meeleliigutust nautima, vaid iseenda ja oma illusoorse armastuse eest palvetama. Inimeste keskel, ainsatki oiet kuuldavale toomata ja täiesti üksi.

54”

Ma ei pea vajalikuks siin meenutada Platoni demokraatiadefinitsiooni. Mind ei häiri poliitika. Mind häirib kogu maailm. Maailma juhib põhjus ja tagajärg. Vale ja pimedus.

53”

Mina tahan valgust. Ma tahan, et see valgus virvendaks pimedas kinosaalis mu näol, andes mulle keskmiselt pooleteiseks tunniks usku elu võimalikkusesse. Armastuse võimalikkusesse. Ja usku, et headust ei pea mitte kuidagi õigustama.

52”

Mind häirib kaubanduslik pragmatism, idee sellest, et inimeste puhas ja spontaanne loometegevus on allutatud äritegevusele, kasumiahnusele, praktilisele mõtlemisele, väiklusele ja argusele.

51”

Sellise allutamisega leppimine on minu arvates vabatahtlik enesekastratsioon, millest ei saa ükski osaline paraku isegi kõrget lauluhäält, vähegi inimlikust enesetundest rääkimata.

50”

Intiimsuse devalveerumine reklaami ja pornograafia nürimeelseteks käsklusteks sunnib mind peitma lapse kombel voodi alla seda, mille pärast ma võiksin nutta.

49”

Aga ma ei ole enam laps ja ma ei saa enam nutta. On jagamatu osa teadvusest, mille sõnastamine avalikuks aruteluks on kuritegu hinge olemasolu võimalikkuse suhtes.

48”

Ma tahan maailma ette tõmmata ekraani ning sellele leegitsevate varjudega Sinu nime. Sinu, kelle pisaratest me oleme tilkunud siia planeedile. Juhuslikult. Loata jääda õue kauemaks kui sekund. Ilma kaardita, mis juhataks teed siit ära.

47”

Ma ei taha lugeda sõna „armastus“ ainult kataloogikaubamajade reklaamtekstidest.

46”

Ma ei lase avalikkusel defineerida, pakendada ega müüa oma inimliku olemasolu naeruväärsust, eksinud ahvikese kurba ärplemist. Kaubandus ei laiene hinge territooriumile, sest ma pigem põletan selle välja, kui lasen sellest vormida aiapäkapikke, pühapäevapükse või säästupõrsaid. See on sõda ja küsimus on ellujäämises.

45”

Maailma valitsev ideoloogia on põlastusväärne, sest see üritab inimese ja inimese, ning inimese ja looduse ühiselu vägisi asetada kõige primitiivsemate instinktide najale.

44”

Ma tahaksin meelsasti kuulda, et mida on pühapäevapükstel ja säästupõrsastel öelda kosmose kohta, kuid häda on selles, et püksid kõnelevad ikka sellest, mida nad kõige paremini tunnevad - nimelt persest, sittumisest ja nikkumisest. Ja säästupõrsad, nemad ei kõnele üldse, nemad on tummad ja vaikivad, mõned pilgeni, mõned poole peale kopikaid täis

43”

Räägitakse, et kui inimene sureb kukub tema hing pimeduse merre. Silmad on viimased tunnelid, mille kaudu paistab valgust, seepärast peab surija viimset jõudu kokku võttes roomama sinna, kus põleb tuli või latern. Surija silme ette võib asetada ka küünla, välgumihkli, hõõguva sigareti või helendava laiekraani.

42”

Tuleleek või valguskiir on uks, punkt kaardil, pagemisjoone märgistus siit maailmast, mida juhib näruse demiurgi pime ahnus.

41”

Tuli on piir, kus jäme mateeria muutub peenmateeriaks. Aineks, millest on tehtud mu mõtted, kujutlusvõime ja hing. Minu projektor ja minu kaamera.

40”

Hing pole ainult südametukse ega tuhandeaastane ratsamonument Vana – Euroopa pealinna keskväljakul.

39”

Ta on selle trepil paarituvate kurbade ja õelate kasside kräunumine.

38”

Hing pole Uue-Euroopa roostes autokapotid, kus needsamad kassid peesitavad päikeselaigus, kerjates hellust iga käe käest, lubades tingimusteta armastust igale näugumist kuulvale kõrvale.

37”

Ta on nende kasside valmidus lüüa hambad igasse suuremeelselt heldinud silitusse. Kihvad kriginal läbi kruusa, mulla, maksumaksja ootuste, ühiskondliku positsiooni, hanemaksapasteedi ja väljaheidete. Kuni juurteni välja.

36”

Kujutlusvõime on hing ja seda saab kirjutada, filmida ja laulda. Seda saab vaadata, lugeda ja kuulata. Seda saab tundma õppida.

35”

Inimeses on sakraalne, abitu ja jagamatu ala, mille piirjooned on silmaga nähtavad ainult kinos. Kus kurb vale kõneleb sama võimsalt kui õnnelik tõde, andes õiguse elada pisimalgi üksikasjal.

34”

Kaader kaadri haaval, laast laastult, tilk tilga järel kuni söestumiseni. Ning isegi tuhk saab kuni viimse kübemeni õiguse OLLA.

33”

Ekraan on ikonostaas, mille tagant saab aimata tingmusteta armastuse müsteeriumi. Võimalikkuse lubatust.

32”

Ma viin miljon eurot kõrbesse ja seal on see kõigest numbritega paber.

31”

Ainult irratsionaalsus ja omakasupüüdmatu tegu annab hingele tagasi tema territooriumi. Kisub ta Mooloki lõugade vahelt, et see ei kaoks tema soolikatesse sitaks hauduma.

30”

The rule is a question of culture, the exception a question of art. Everyone speaks the rule: cigarettes, computers, t-shirts, tourism, war. No-one speaks the exception. It cannot be spoken. It can be written: Flaubert, Dostoyevsky. It can be composed: Gershwin, Mozart. It can be painted: Cezanne, Vermeer. It can be filmed: Antonioni, Vigo. Or it can be lived, and is thus called the art of living: Srebrenica, Mostar, Sarajevo. It is part of the rules to want the death of the exception. It is the rule of European culture to organise the death of the art of living. Jean - Luc Godard 1994.

29”

Kas kultuur on midagi, mis on pigem kunst või midagi, mis on pigem tsivilisatsiooni grimass? Kas kunst on seesama mis on kultuur? Kas headus on erand või reegel? Ma ei tea seda.

28”

Minu maailmas ei vaja headus ainsatki advokaati.

27”

…jooksen sinu jalge ette, kes sa mind ei oota, nagu paljusid teisigi. Ma ei tea milline on sinu nägu. Ma pole kunagi osanud midagi ette kujutada. Ma näen ainult maailma enda ees ja pisut külgedele, iseenese pärani silmi enda ees jooksmas, veri ripsmetel, näen kaselehte langemas võõrale soojale põsele, külma veekuuli tulistamas loiku kus peegeldub pilv ja võõra südame sosin, jalga, mis lömastab liblika Rosa Luksemburg Strassel…

26”

Kõige ülevamad hetked, oma ekstaasi ja oma kurbuse sügaviku võlgnen ma kinole. Neile meestele ja naistele, kes on suutnud oma igatsuse tulistada ükskõik millisest maailma otsast, läbi ükskõik milliste plastmassist, betoonist, kullast või sitast ehitatud müüride otse mu ahviajju, tehes minust midagi enamat kui käntsaka nussivat ja õgivat liha.

25”

Ükski tera ei lõika liiga sügavale, ükski vale pole liiga kalk. Ükski kaader pole üleliigne. Ükski film ei kesta liiga kaua. Mu kell käib tagurpidi. Kuni algustiitriteni.

24”

Puhta südametunnistusega loovus ei karda midagi – ta on kõikevõitev ja hõlmav, teda ei peata miski. Selle jaoks pole kellelgi piisavalt sõjalist jõudu, võimu ega raha.

23”

Tema eesmärk on luua kunstiteoseid, mis ennast ise hävitaksid, ei siseneks vahetusväärtuste vooluringi ega muutuks tarbeesemeks.

22”

Minu hing siseneb filmilindina projektorisse, sähvatab korraks välguna, saadab üle peade metsa õhusuudluse tagumistesse ridadesse, kus hämarus kägistab lootuse kaotanuid, et nad saaksid uskuda ime võimalikkusesse. Mitte maailma püramiidipõhisesse hierarhiamudelisse.

21”

Et seejärel leekidesse söösta, jätmata järele ainsatki eurot, dollarit ega kellegi rahulolevat lõusta oma pangaarvet vaadates. Jättes järele ainult aatomite igavese ümberpaiknemise ja postkaardi kallimalt, mis on põletatud otse südame verest vahutavale pinnale.

20”

Kõik kordub. Tuleb uus, kaotab lootuse, katsub sellest hoolimata õnne ja virgub ime käte vahel. See ei ole lihtsalt lohutus – see tekitab kerge ja õnneliku tunde.

19”

Puhas kulutus on õilistava toimega. Inimene, kes mõtleb vaid praktilistes kategooriates, ei mõista, et kunst võiks olla huvitatud suurtest kadudest ja katastroofidest. Et traumast võib saada vangikongi avatud uks, mis on põletatud camerastiloga otse vikerkestale.

18”

Kõikjal laiutav pragmatism on tekitanud lõhe ühiselureeglite ja inimlike vajaduste vahele. Mittetootlik kulutus on kirg puhastumise järele. Ratsionaalsus – omamine, säilitamine ja tarbimine ei ole midagi enamat kui hirm. Klaustrofoobiline staatika. Hirmust vabaneda aitab kulutus, milles pole vähimatki soovi oma kapitali kasvatada – kunst, mäng, lein, rituaal… Hirm ei ole loodusjõud, see on meeleoluhäire. Seda saab ravida, andes kahetsuseta ära mitte üleliigse vaid kõige kallima. Kuld on kõige kaunim sulades, inimene tagurpidi kõndides ja omaette naeratades, armastus kehade kuumuses tuhaks põledes.

17”

Mõistlikkuse kasv ja igasugune teadlikkus oma toimimise mehhaanikast on sillutanud teed manerismile, tülpimusele ja umbusule elava ees.

16”

Olen liblikavastne, munetud ahnusel baseeruva õnnemüüdi naha alla. Väikekodanlase tuhara rasvkoesse. Mu töö on söömine. Ma söön tõhusalt ja rõõmsalt, kordagi motivatsiooni vajamata, autonoomselt ja huvita ”tõusta üha paremate tulemuste najal astme võrra kõrgemale”. Milleks? Kuhu? Jämesoolest makku? Või lähemale suguelundeile? Ma ei tea midagi Maslow´ püramiidist. Ma tean ainult, et homme sirutan mõneks sekundiks laiali oma tiivad ja lendan vastu lähimat lambipirni. Teadmine, et olen sisevaenlane - ilus kasutu liblikas, kelle tiivad on mõeldud ainult küünlaleeki lendamiseks, aitab mul armastada isegi oma aja jälgimaid lurjuseid.

15”

Purgatoorium on paratamatus, kuid kõnnaku väärikus sinna sisenedes ja tervitussõnad kärssavaile kamraadidele on meie enda valida.

14”

Seepärast julgen ma lõpule vastu astuda lilleõis nööpaugus, kinoplakatid koduseintel nagu poisikesel ja leegheitja käes. Et süüdata pimedas katedraalis kõik küünlad.

13”

Las hing põleb. Ta ongi tulest tehtud. Alles jääb ainult oluline.

12”

Tõustes suitsuna igaühe privaatse argipäevakloostri müüride kohalt.

11”

Tõestades indiviidi jagamatu kogemuse vääramatut tõde keset avalikkuse hegemooniat.

10”

Mind saab mõõta ainult Fahrenheitides ja kaadrites sekundi kohta.

9”

Iga kaader põletatakse lõpuni ja midagi ei saa tagasi kerida.

8”

See tähendab, et on kiire. Et jõuaks sündida veel eluajal

7”

Ready!

6”

Aim!

5”

Fire!

4”

Water!

3”

Earth!

2”

Wind!

1”

Spirit!

0”

 

Taavi Eelmaa Veiko Õunpuu